Miks inimesed ostavad šokolaadi?*

Kodus istumine võib päris igavaks osutuda ja seega võtsin septembris ette alustava ettevõtja baaskursuse, samuti olen viimastel päevadel käinud kuulamas paari Tartu ettevõtlusnädala loengut. Mu mõtted flirdivad võimalusega hakata lähiaasta(te)l tekitama endale töö kõrvalt lisasissetulekut, kuid nagu tavaliselt, olen iseendale suurimaks piduriks ja seetõttu käin pigem aktiivselt kuulamas ja kaasa mõtlemas, kui et hakkan hooga … Continue reading Miks inimesed ostavad šokolaadi?*

Advertisements

Kuidas kolmteist aastat juhilube teha ehk rämedalt piinlik ja pikk ülestunnistus

Ma sain septembri alguses viimaks autojuhiload tehtud. Kummaline tunne, nagu ei usukski, et see juhtunud on. See teekond on lihtsalt ebanormaalselt pikk ja konarlik olnud ning minu jaoks peitub selles protsessis tavapärasest enam eneseületust. Juhiload on tänapäeval nii elementaarne asi - juba paljudel gümnaasiumilõpetajal on sõiduoskus olemas, teist samapalju on autokoolis kahekümnendates noori. Nojah, mul … Continue reading Kuidas kolmteist aastat juhilube teha ehk rämedalt piinlik ja pikk ülestunnistus

Enesehinnagu valideerimine

Kas on nii, et enda hinda õpitakse elu jooksul õigesti hindama? Või on vale hinnang hinge nii tükkideks murdnud, et edasiminek jääbki ühel hetkel takerduma nähtamatute raudbetoonseinte taha? Hoolimata loetud raamatutest ja teraapiatundidest võib mõni pealtnäha väike, kuid ääretult oluliseks määratletud asi ikkagi nii jalust niita, et peale teki all nuuksumise ei tahagi midagi muud … Continue reading Enesehinnagu valideerimine

Veatus ja jaanipäeva lumm

Mõnikord saad sellise käkiga hakkama, et hakkad uskuma, et see killuke selget mõistust, mis veel eile sinuga kaasa jõlkus, on nüüd igaveseks kadunud. Tunnen end hetkel nii rumalalt. Nirumalt. Nirult. Mul nimelt on komme end täiesti ebavajalike hirmude tõttu kõikvõimalike mõttetute asjade peale sellisesse afektisesundisse ajada, et aju lülitub välja. Kuid kahjuks ei taipa ma … Continue reading Veatus ja jaanipäeva lumm

Laiemat pilti palun

Poodlemisest olen kirjutanud varemgi, kuid ega see protseduur minu jaoks kuidagi sujuvamaks muutunud pole. Ma lihtsalt ei oska seda, kuid samas on selleks vahel tungiv vajadus. Eriti praegusel eluhetkel, kus riidekapis riideid on, aga selga lähevad vähesed. Olukord nagu vanas mängufilmi "Suvi": "120-120-120. Proua, kuhu teeme talje?". Minu mure ei seisne tegelikult riiete suuruses, kannan … Continue reading Laiemat pilti palun

“Mis sul on kodus?”*

*"Lilled...heinamaa...päikesepaiste". Just nii vastas Arno Teelele ja just seda olen mina üritanud viimastel kuudel, nädalatel ja eriti päevadel kinnisvaraturult leida. Idee on kasvanud ja kogunenud ja võtab nüüd järjest selgemaid jooni. See ei ole lihtne otsus, kui üks vagabund on otsustanud hakata pärismaiseks. Just maiseks, sest tunnen, et linnaelu on mind juba mõnda aega väsitanud. … Continue reading “Mis sul on kodus?”*

Pontsikutest, puhkusest ja raamatutest

Viljandi südalinnas peeti kunagi pontsikukohvikut. See oli ammu enne seda aega, kui glasuursõõrikute invasioon meie kaubandusvõrku tungis. Selles kohvikus küpsetati pontsikuid külastajate silme all meeletus koguses rasvas ning enne serveerimist raputati peale raasuke tuhksuhkrut. Rasva ja süsivesikute lummav kombinatsioon...Pontsikunostalgia tabas mind eile õhtul Prismas. Kirele alandlikult alludes ostsime paki pontsikuid ja suu tihkelt saia täis, … Continue reading Pontsikutest, puhkusest ja raamatutest