Kursaõde nägi eelmisel sessil soome keele tunnis, kuidas ma iseendaga võitlesin, et mitte klassiruumi aknast välja hüpata (olen seda gümnaasiumis teinud, tookord oli tegemist muusikaajalooga*) ning andis mulle närvide rahustamiseks kätte Mehis Heinsaare luulekogu. Jumal tänatud, terveks jäid minu sääreluud ja õpetaja samuti. Ma olen Heinsaare proosat varem natuke nuustutanud, seega täitsa võõras tema käekiri minu jaoks ei olnud. Kuid jah, kui järjest väga pikalt lugeda, siis tekitab sellise õõvastava tunde, et roniks mõned korrused kõrgemale ja hüppaks siiski.
Ah et miks mulle soome keel ei meeldi? Ennemuistsel ajal, kui ülikoolis õppisin, siis oli ta filoloogidele kohustuslik aine ja kuidagi ma end sellest läbi vedasin, aga no see keel on ju lihtsalt kole? Pikk ja lohisev ja ei oska mina teda hinnata. Retkejuhtidel on samuti üks võõrkeel kohustuslik ja tean, et oleksin pidanud anduma oma esimesele mõttele ning kandma VÕTA-ga üle oma rootsi keele või siis selle sama õnnetu puhunoikeinvähän-suomea, aga no mitte minema proovima, et ehk on rohkem meeldima hakanud. Tammsaare “Tõde ja õigus” on viimase 15 aastaga hämmastavalt heaks arenenud, aga soome keel ei ole muutunud kaunimaks. Nii ma nüüd siis olengi ihan kusessa ja loen tunnis hoopis Mehise kirjutatud loodusmotiividega viirutatud supilinlikku põluelu kajastavat luulet.
See luuletus ei ole siia valitud niisama. Read räägivad ka siis, kui endal on natuke liiga valus, et suud lahti teha. Elus on ikka kummaline – annab ja siis krutib seda lootust jälle maha. Nagu selline igikestev tugevuse testimine – palju sa välja vead? Kui palju saab sinu karikasse asju valada? Mulle on eluaeg suured teetassid meeldinud, aga ei pea ju päris selle mõõduga ka valama. Või kuidas? Igatahes ma usun, et kõik loksub välja täpselt nii, kuis ette nähtud on. Ja pärast saab selgeks, miks see kõik hea oli. Väga targutav tekst, tean, kuid ma üritan ennast ühes tükis hoida. Ja püüan mitte lakata uskumast, et imesid sünnib.
Ja muide, kui te tahate ajavoolu ja ainevahetust kiirendada, siis tasub lihtsalt hankida A-gripp ja jälgida pulsikellalt, kuidas lillegi liigutamata kõrgenenud pulss kaloreid põletab. Arvestama peab, et teil on kolm päeva nii paha olla, et silme eest on must ja tahtmatult kerkivad üles eksistentsiaalsed paradoksid. Tasub investeerida heasse kaaslasesse, kes on nõus teile öösel kell kolm jahutavaid kompresse tegema ja kuulama ära kogu selle soigumise, mis kaasneb 39-kraadise (C) kehatemperatuuriga.
*Muusikaajalooga olen pärast gümnaasiumiaega muide iseseisvalt tööd teinud, et mingi kuvand klassikalisest muusikast ees oleks. Mõnikord lihtsalt ei sobi see formaat, millega sinus kunsti suhtes sümpaatiat tekitada üritatakse. Ja mõnikord oled ise alles liiga laps.
Kapipoeet 
Haige olles kuluks tõesti kaaslane ära. Kui sa ikka ei suuda ennast üldse liigutada, sest iga liigutus päädib näiteks oksendamisega, aga kauss tahab ju tühjendamist ja nii… ja keegi võiks apelsini ära koorida ja… Pakuvad küll sõbrad, et ma toon sulle midagi, aga see ei ole see. Ma ei jaksa minna neile väravat avama ja neid tervitama. Ma tahaks, et keegi oma võtmega käiks ja oleks. Õudne on haigus ikka üksikule inimesele, viska või sussid püsti. Kui on hooldaja võtta, siis võib ka muidugi kolm päeva haige olla. Üksinda ei kannata üle ühe.
Kusjuures äkki see ongi põhjus, miks ma ei ole mitmeid aastaid korralikult haige olnud – organism sai lihtsalt aru, et üksi ei ole mõistlik põdeda. Sõpradega on see lugu ka, et ükskõik, kui hästi nad sind tunnevad, ikka uurivad nad, et kus sul miski asub, mida sa tahaksid. Ühesõnaga – liiga palju küsimusi. Abi võiks oma tüübilt olla selline vaikiv initsatiiv: teeb, toimetab ja paitab, aga suhelda ei taha. Kuna minu “abi” loeb seda blogi haruharva, siis ma loodan siiski, et ta ei võta seda isiklikult ja libiseb diagonaalis üle. 🙂