“Mis sul on kodus?”*

*”Lilled…heinamaa…päikesepaiste”. Just nii vastas Arno Teelele ja just seda olen mina üritanud viimastel kuudel, nädalatel ja eriti päevadel kinnisvaraturult leida. Idee on kasvanud ja kogunenud ja võtab nüüd järjest selgemaid jooni. See ei ole lihtne otsus, kui üks vagabund on otsustanud hakata pärismaiseks. Just maiseks, sest tunnen, et linnaelu on mind juba mõnda aega väsitanud. Minus ei ole enam seda Tartu-hingamist, olen sellest vaikselt välja kasvanud ja mõnel hetkel isegi natuke nukker seetõttu. See linn ei ole mulle midagi koledat teinud, kuid see linn ei ole enam minu – vastupidiselt siis Epu laulule. Tartu on mulle viimase viieteistkümne aasta jooksul nii palju andnud, et ma tunnen, et olen ta omamoodi reetnud, kuid on vaja liikuda, kui paigale jäämine on muutunud tammumiseks ning hing ihkab kuskile mujale.

Nii et ostin oma heinamaad ja päikesepaistet, aga näib, et kinnisvaraturg on üpris ahtakeseks kuivanud. Jah, just ahtaks, sest oma tiigisilma või jõekäänakut on ikka väga palju soovitud. Tähendab, kui mul oleks niisamuti palju raha (näiteks “miljon krooni”, nagu laulab üks väga halb ansambel), siis koos võimaliku pangalaenuga õnnestuks kindlasti leida ka põlispuude all metsaservas paiknev ühest küljest jõe või järvega piiritletud naabritest eraldiseisev sobiva suurusega maalapike koos renoveeritud taluga, mis seejuures asuks lähedal tsiviliseeritud keskusele (lasteaed, kool, kauplus); kuid nagu ei sobi lauseid liiga pikaks ajada, ei peaks inimene endale ka lollusi ette kujutama. Aga ehk on siiski soovimisel mingi vägi sees. Elame-näeme. Nii et jah, olen otsimas oma kohta siin päikese all. Nagu ikka. Kuid olen päris kindel, et ma selle õige koha, mis minu maksevõimekusega sobib, varsti ka leian. Ei ole võimatuid asju. Peab lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema ning õige pakkumise otsa sattuma.

Liikumine linnast eemale eeldab loomulikult ka seda, et kõik teised klotsid minu ja lähikondlaste elus võimaldavad seda ümberpaigutumist. Märkamatult oleme endale ümber ehitanud nähtavad ja nähtamatud piirid, millest lahtirebimine ei paista olevat materiaalselt kuigi mõistlik otsus. Igal logistilisel otsusel on küljes hinnasilt ja kuna aasta tagasi oli mul võimalik astuda samm lähemale hingele pakkuva töö suunas, mis küll materiaalselt tähendas iga valiku ja vajalikkuse igapäevast kaalumist, siis järgmised astumised peavad olema seda enam läbimõeldud. Ei saa uisapäisa tormata, kuigi see tundub nii minulik. Võiks rohkem olla seda va raamatapidajalikku pragmaatilisust või emalikku arvestamist, siiani on olemasolev kübeke kogunenud ikka väga terahaaval.

Aga et siis maale. Miks? Ilmselt ei ole linnaelu seda minus elavat maajuurikat ikka välja ravinud ja nüüd, kui esmane vasikavaimustus tsivilisatsiooni lõpututest võimalustest hakkab mööda saama, siis tahangi oma kodu kuskile eemale. Ma ei vaidle – linnas on nii palju lahedaid võimalusi, millest hakkaksin puudust tundma – kohvikud, kõrtsid, teater ja kino, kuid kuidagi tõmbab palju enam mõte oma hoovist. Nii omast, et võiksin seal ilusal suvehommikul palja tagumikuga ringi patseerida ja see ei jääks kellelegi ette. Mitte et ma nüüd nii süvanudistlike kalduvustega oleksin, kuid tahaksin elada nii, et mul oleks vabadus nii teha, kui tuju tuleb.

Ometi ei ole see maaelu ju üldse nii romantiline. Olen ju kasvanud maal ja tean, et seda idüllilist hommikust linnulaulu ja videvikutaktis mahedas tuulekeses hõljuvat pitskardinat on kõigi nende trimmerdamiste, rohimiste ja ehitamiste vahel suhteliselt raske leida. Miks mul on siis otsekui äratehtud tunne? Miks ma ei kujuta oma tulevikku enam teisiti ette? Kõike ei saa ka ilmselt hormoonide nahka ajada.

Et siis: miks inimest maale tõmbab ja kas see on rumal mõte? Ja kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kel on just täpselt mulle sobiv pesa pakkuda?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s