Enesehinnagu valideerimine

Kas on nii, et enda hinda õpitakse elu jooksul õigesti hindama? Või on vale hinnang hinge nii tükkideks murdnud, et edasiminek jääbki ühel hetkel takerduma nähtamatute raudbetoonseinte taha? Hoolimata loetud raamatutest ja teraapiatundidest võib mõni pealtnäha väike, kuid ääretult oluliseks määratletud asi ikkagi nii jalust niita, et peale teki all nuuksumise ei tahagi midagi muud teha. Tunned, kuidas see raskus vajutab sul rinna lohku ja kuigi tead, et tegelikult on kõik hästi ja oled igavesti vahvate inimeste poolt hoitud, siis ikkagi istud külili maas ja oigad täie raha eest. Neid olukordi ei ole tihti, kuid iga kord, kui ma kuskile mülkasse astun (ikka mõlema jalaga, muidu ei oleks ju päriselt halb olla), siis mõtlen, kas madalast enesehinnangust on üldse tundetasandil võimalik päris lõplikult välja kasvada. Omandatakse küll viisid, mille abil paremini toime tulla ja kuidas end teiste inimeste seas inimesena tunda, kuid kui satub mõni eriti hea kriipiv eluamps, siis lähevad kõik tehnikad ajupausile ja roomaja võtab tüüri üle. Tavaliselt on kriisisituatsioonis see ürgne roomaja ehk inimese aktiveerunud sümpaatiline närvisüsteem programmeeritud “võitle või põgene” režiimile, minu puhul on see omandanud “põgene ja hala” versiooni. Kui ma saaksin kogu maailma eest kookonisse tõmbuda, siis ma lihtsalt töinaksin seni, kuni vedelikukaost tingituna kaotab mu keha võime pisaraid moodustada. Olenevalt põdemise astmest ja traagikast (enamikul kordadest selgelt ülepakutud) võib see aega võtta paar päeva, siis saab jaks otsa. Või läheb elu edasi. Huvitaval kombel on alati läinud.

Ilmselt ei saa terve enesehinnaguga inimesed argistest möödapanekutest selliseid emotsionaalseid traumasid või vähemalt näib, et pealtnäha võetakse argiseid untsuminekuid lihtsamalt. Või ei jääda sellesse enesehaletsuslikku spiraali pea alaspidi rippuma ja mõttetult soiguma. Jättes loomulikult kasutamata kõik võimalused elada tootlikku elu. Käies närvidele lähikondlastele. Iseendale. Ja seetõttu end topelt peedistades. Ääretult haarav ja mitmekülgseid enesehävituslikke võimalusi pakkuv ajaveetmisviis.

Kummaline on tunda saamatust seetõttu, et suuda üle saada episoodilisest saamatusest. Kognitiiv-käitumisteraapia kohaselt on jabur siduda terve oma väärtus ühe luhtaläinud katse külge. Kas sellest tundest on võimalik päriselt, kohe nagu päriselt-päriselt kunagi üle saada? Mis asi see üldse parandamist vajab?

Ei taha neid tundeid enam tunda. Ajaraisk.

2 thoughts on “Enesehinnagu valideerimine

  1. Mul on aja jooksul järjest paremaks läinud see. Jah, enesehinnang ka, aga just tagasilangustega tegelemine. Just mõned päevad tagasi oli üks täiesti tobe situatsioon, mis pani mind end väga koledana tundma (vist oli ka nii mõeldud) ja see lõi mu korraks rivist täiesti välja. Ma isegi käisin vetsus nutmas. Mida ma ei ole vist veel kunagi teinud. Aga tänaseks on see tunne üle läinud ja ma saan mõistusega aru, et mingi suvalise inimese möödaminnes pillutud arvamus ei peaks ega tohiks mind kuidagi kõigutada. Nii et mina usun, et mida rohkem endaga tööd teha, seda kiiremini üle läheb 🙂

    Aga vahel ma ka mõtlen, mis tunne on elada hea enesehinnanguga inimestel. Mis tunne see küll võiks olla? Kui ma mõnda sellist kohtan, siis tunnen tema ees mingit erilist aukartust. Imetlust. Vaatan nagu ükssarvikut. Tahaks küll teada, mis tunne see on.

  2. Just, ma saan mõistusega väga hästi aru, et kellegi loll kommentaar või luhtaläinud plaan on sellised väikesed mõttetud asjad, mis ei tohiks eriti peale õlakehituse ja lühikest aega kestva nukra tunde midagi tekitada, kuid ometigi on mõnel olukorral / inimesel kohe võime ronida alumistesse kihtidesse, et seal laamendama hakata. Oh, jeerum, need minu pikad laused…:D
    Ma ei pea ju üldse silmas päriselt suuri ja tähtsaid asju, mis elu ka tegelikult mõjutavad. Just need keskpärased tagasilöögid ja argimüra (või -möla).

    Enesekindlate inimeste juures on vahel (üldsegi mitte iga kord) tajutav, kelle puhul on see õpitud omadus ning kes ongi loomupäraselt enesekindel. See loomulik rahulik olek. Saaks vaid osta. Saaks korraks tundagi. Kuid tuleb hakkama saada sellega, mis on, ja võib-olla see ei olegi maailma lõpp, kuigi mõnel hetkel nii tundub.

    Aga jah, vetsus ulumas…been there, done that. 🙂 Võib-olla on omamoodi kasvava enesekindluse märgiks ka oma inimlike nõrkuste tunnistamine.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s