Kuidas kolmteist aastat juhilube teha ehk rämedalt piinlik ja pikk ülestunnistus

Ma sain septembri alguses viimaks autojuhiload tehtud. Kummaline tunne, nagu ei usukski, et see juhtunud on. See teekond on lihtsalt ebanormaalselt pikk ja konarlik olnud ning minu jaoks peitub selles protsessis tavapärasest enam eneseületust. Juhiload on tänapäeval nii elementaarne asi – juba paljudel gümnaasiumilõpetajal on sõiduoskus olemas, teist samapalju on autokoolis kahekümnendates noori. Nojah, mul kulges see teekond pisut teisiti.

Gümnaasiumis ei teinud ma lube seetõttu, et see polnud majanduslikult võimalik. Lükkus sujuvalt edasi paar aastat. Astusin esmakordselt autokooli 2006.aaasta kevadel, olin siis maagilised 13 aastat noorem ehk 21-aastane. Ega ma suurt muud ei mäleta, kui et oli kevadine kiire aeg ja ilmselt lootsin, et teooriatundide eest tasumine aitab liiklusseadusel iseenesest mu peakolusse jõuda. Kuigivõrd tõsiselt ma seda sammu läbi ei mõelnud, sest otseselt mul neid lube tol hetkel vaja ei läinud – elasin Tartu südalinnas ja sealsamas asusid nii töökoht kui ka kool. Aga juba tol hetkel oli peas mingi kriipiv teadmine, et load peavad olema. Selline kinnisidee, seda enam, et meie peres olid load ja auto olemas nii emal kui kasuisal. Igatahes sai sellest aastast sujuvalt uus ning 2007.a suve hakul hakkasin esimest korda sõitmas käima. Ja kuigi meie peres olid autosõiduvõimalus olemas, siis olin ma roolis olnud varasemalt täpselt üks kord ema kõrval ja teine kord “möllisin” mõni aasta varema naabripoisi ära, et ta mind külavaheteel oma Volksi rooli usaldaks. Võrreldes mu emaga oli Kristjan hämmastavalt rahulik juhendaja.

Autokoolis oli mu esimeseks juhendajaks üks noor kutt, kes oli tegelikult mu õige juhendaja puhkuseasemik. Noormees oli ise alles sõiduõpetajana alustamas ja peamiselt rääkis ta oma jõusaalitreeningutest ning kui ma seal platsi peal ukerdasin ning autot välja suretades slaalomeid ja külgbokse sooritasin, seisis tema auto kõrval ja sõi iga kahe tunni tagant ühe banaani ja 200 grammi seda tükilist kohupiima. Lihtsalt jala pealt, päris karm mees. Ma kõiki tema ooteid muidugi ei registreerinud, kuid väidetavalt pidi selline toitumisrežiim tagama lihaskasvuks vajaliku energia. Kahjuks puudub mul hilisem ülevaade, kuidas tema treeningud ja eesmärgid vilja kandsid, kuid juba tol ajal oli ta minust igast küljest vaadatuna vähemalt kaks korda suurem. Mäletan neist sõidutundidest seda, et tema sõnul sõitvat ma Ace Ventura kombel žestikuleerides. Kui keegi ei mäleta, siis see on üks eelajalooline filmikangelane, keda kehastas Jim Carrey.

Tõsiseks läks asi siis, kui mu pärisjuhendaja puhkuselt naasis. Ma tunnistan, et ega see autosõit mul loomupäraselt veres ei ole ja ju ma ikka paras udu olen ka, aga vat temaga ei sujunud mul see õpe üldse. Kujutan ette, et ta on parem õpetaja neile, kes autosõitu kuidagi kergelt, loomulikult ja tehnilisena võtavad, mina vajasin enda kõrvale ilmselt sellist natuke pehmemat teraapilist mentorit. Sõitsin pisaraid tagasi hoides terve suve, kuni ühel õnnetul või õnnelikul sõidutunnil keerasin vastassuunast tuleva autojuhi süül ehmatades äärekivisse ja sain sõiduõpetaja räige sõimu osaliseks. Ma ei läinud läinud järgmisesse tundi. Ma ei läinud üleüldse autokooli poole järgmised üksteist aastat. Küsimusele “Kas sul load on?” vastasin alati, et teen parasjagu. Kümme aastat täiesti toimivat valet. Ma ei saanud sellest lubade omamise kinnisideest niisama lihtsalt lahti ning järjest enam hakkas elu viskama ette olukordi, kus nägin, et lubade ja auto omamine oleks mu liiklemise tohutult mugavamaks muutnud. Kaks pikaajalist töökohta selle kümnekonna aasta vältel asusid linnast väljas (üks 25, teine ligi 10 kilomeetrit eemal). Ja ometigi ma opereerisin igapäevaselt neid trasse mööda ühistranspordist, kolleegidest või muudest voorimeestest sõltudes. Hirm ja piinlikkustunne tagasi autokooli minemise ees olid liiga suured. Loomulikult jäin ma ellu, kuid elu oleks võinud logistiliselt märksa lihtsam olla küll.

Kui paar aastat tagasi Luuale kooli läksin, siis hakkasin järjest enam mõistma, et ma ei saa seda lubade tegemist enam lõputult edasi lükata. Suur inimene ja sõltub kogu aeg kellestki – äärmiselt ebamugav tunne minu jaoks. Sain aru, et mitmed minu eesmärgid võivad osutuda võimatuteks või väga, väga kohmakateks, kui ma sõiduõigust ei omanda. Kuidagi veider on ette kujutada retkejuhti, kes peab kogu isikliku ja grupiliikmete matkavarustuse metsaserva maakonnaliini bussidega transportima. Ka mõte maale kolimisest on tänapäeval ilma oma transpordivahendita suhteliselt utoopiline. Jah, mul on tore kaaslane, kes mind viimase paari aasta jooksul pidevalt tirinud ja tassinud, kuid seda enam ei tahaks heale inimesele eluaegset logistikavastutust kaela riputada.

Eelmisel aastal võtsin julguse kokku ja võtsin uuesti autokooliga ühendust. Raha ma teooriatundide eest õnneks uuesti maksma ei pidanud, kuid ega see liiklusseadus ikka niisamuti selgeks saa. Seekord oli mu enda motivatsioon ja huvi kõrgem, kuid eks ma alateadlikult lükkasin teooriaeksamiks valmistumist edasi. Töökohavahetusega kaasnevad uued ülesanded, koolis käimasolev lõpuaasta ja kasvavast kõhust tingitud “hormonaalne peaudusus” on kõik vahendid, mille abil endale ajapikendust juurde saab. Sõiduõpetajaks sai seekord hoopis muhedam meesterahvas, kes võib-olla oli ehk liigagi leebe, sest minu sõidutehnikale ta suuremat tähelepanu ei pööranud. Ragistasin hoogsalt käike ja sinna läks päris suur osa energiast ning sellevõrra oli liikluses loomulikult kobam. Ma võtsin sõidutunde stabiilselt mõne nädala tagant ligi poolteist aastat. Meeletu aeg (ma olen sõlminud endaga pakti, et ma ei arvuta kunagi kokku selle operatsiooni rahalist väärtust). Ma ei saa väita, et see oli raisatud aeg ja ma midagi ei õppinud. Ikka õppisin, autot ja liiklust ei kartnud enam nii tohutult. Õpetaja oli üpris jutukas ja lisaks tema poliitilistele vaadetele sain ka teada, kus täpselt asub kunagine legendaarne Nurme tänava lõbuasutus, mis tänasel päeval täidab märksa argisemat perekonnaelamu rolli.

Kui mul sel suvel lõpuks igasugused vabandused asja edasilükkamiseks otsa said (kool oli läbi ja pikk puhkus peal), siis võtsin teooria ette ja tegin koolieksami ära. Kooli sõidueksamil olin nii närvis, et esimesel korral koperdasin ikka hoolega, kohe järgmisel päeval rahunenuna sain kenasti tehtud. Maanteeameti teooriaeksam oli hämmastavalt lollakate küsimustega, kuid sain läbi. Sõidus vedas esimesel korral jällegi närv alt, samuti tegin ma enne eksamit õppesõitu ainult automaatkäigukastiga autoga. Eksamiolukord lihtsalt halvab mu aju ja lihastegevuse. Ma ei jõudnud võtta autokoolist lisatunde, sest sain eksamiaja novembrist augustisse tõsta üks tööpäev enne eksamit. Põrusin, nutsin ja panin uue aja, jällegi esimesel võimalusel novembri keskpaika. Pärast äraulumist tundsin pesueht jonni: ma ei jäta seda nalja enam pooleli. Ja no ilmselgelt olid mingid taevased kehad minu poolt, sest Maanteeameti broneerimissüsteemis vabanes üks vaba aeg septembri algusesse. See jättis mulle pisut üle nädala ettevalmistusaega. Võtsin lisatunde teise õpetajaga ja siinkohal saan öelda, et õpetajal ja õpetajal on ikka vahe küll. Kui ma oleks algusest peale selle viimase õpetaja juhendamisel õppinud, oleks need load ikka juba tükk aega olemas. Aga on nüüd, sest eksam läks hästi. Ma olin ise rahul ja eksamineerija tõi ka välja vaid ühe väiksemat sorti vea. Tehtud.

Loo moraal? Mõni asi ei õnnestu nii kergelt, kuid õnnestub lõpuks. Ma tean, et kõigil inimestel ei pea(ks) olema autojuhiluba, kuid olin nüüd jõudnud oma eluga punkti, kus vajasin seda enda plaanide suunas edasiliikumiseks. Ma leian, et see on piisav põhjus, miks edasi pingutada ka siis, kui asjad niisama lihtsalt kätte ei tule. Kuid ma luban, et sõidan esialgu veel ainult lõunaosariikide pealinnas ja selle lähistel ning soovitavalt nii, et keegi istub kõrvalistmel. Küll tuleb kogemusega ka kindlus.

7 thoughts on “Kuidas kolmteist aastat juhilube teha ehk rämedalt piinlik ja pikk ülestunnistus

  1. Palju õnne, see on suur asi, kui luba käes 🙂 Mäletan seda tunnet nii hästi. Ma ise alustasin ka mingi 21aastaselt, siis kolisin Tartust Tallinna, jätsin pooleli. Siis alustasin uuesti, aga läksin Austraaliasse ja jäi jälle pooleli. Lõpuks sain tehtud alles pärast Austraaliat.

    Õpetajal on väga oluline roll. Ma sain Tartus mingi närvihaige puhkuseasendaja tõttu närvivapustuse. Tallinnas läks paremini, õpetaja oli ülimuhe ja sain sõidu ilusti selgeks.

    Tähtis on kohe sõitma hakata, sest muidu unustad ära ja hirm auto ja sõitmise ees ainult süveneb. Mina ka alguses ikka kartsin sõita, aga mida rohkem kogemust, seda vähem hirmu, lõpuks kaob see täitsa ära.

    Naudi sõitmist! 🙂

  2. Aitäh! 🙂 Olen ka seda meelt, et kohe tuleb edasi sõita. Täiendasime autoparki ehk lisasime kaaslase automaatkäigukastiga Volvole ühe armsa rohelise ja enam-vähem taskukohase manuaalse Golfi, millega mina nüüd opereerin. Tahan just nimelt alguses manuaalkäigukastiga autot, mugavamaks jõuan alati minna. Aga on küll lahe tunne – kui esikukapil võtmeid näen, siis läheb ikka seest soojaks. 🙂

    Aga jah, mis puutub sõiduõppesse, siis mõned asjad (näiteks lollused ja autojuhiload) tuleks noorena ära teha. Pärast on keerulisem – ka autokooli sekretär ütles, et noortel läheb lihtsamalt, enesealalhoiuinstinkt ei ole veel nii tugevalt välja arenenud ja tehakse külmemalt ära.

    Naudin! 😉

  3. Palju õnne! Mul pole lubasid juba paar aastat vaja läinud, peaks vist elus mingeid muudatusi tegema, ilmselgelt normaalsetel inimetel on vaja autoga sõita.
    Kui ma kunagi nooruses load sain, siis ma ka ei sõitnud pärast seda mitu aastat ja kui lõpuks mees auto ostis, et sul on ju load, tal endal (veel) polnud, oli ikka päris kohutav see uuesti sõitma õppimine. Õnneks hilisemad sõitmiste vahele jäänud pausid enam probleeme pole valmistanud.

  4. Oh, suurema liikumissoovi tõttu mind küll normaalseks pidada ei maksa. Normaalne inimene ei plaaniks mugavustega korterist 40 km kaugusele suuremast linnast (ok, Põlva jääb 5 km kaugusele) renoveerimist vajavasse maamajja kolida. 🙂 Kuid linnas, eriti Tartu-suuruses külakeses, saab tegelikult ilma autota suurepäraselt hakkama. Loodan, et mu jalutamislembus mind maha ei jäta

  5. Telefonitrükk…punkt jäi panemata. Sõitmisega on praegu nii, et kui kuskile vaja autoga minna, siis pressin end ise rooli. Kardan just sama, et muidu peab paari aasta pärast otsast alustama seda sidur-pidur-gaas-saagat.

  6. ma eksiga pärast seda, kui tema sai load, sõitsin roolis ainult siis, kui ta mõne kondi oli ära murdnud ja sõita ei saanud. kuid oluline ongi mingi periood piisavalt palju sõita, sest siis saab asja käppa, nagu jalgrattasõidu.

  7. Mhm, just. Nali naljaks, aga kui vaadata Tartu sellesuvist rattakultuuri, siis tundub, et väga paljud täiskasvanud on esimest korda sangas. 😀 Tasuta rattaringlus oleks v-b ka pidanud vahtralehti väljastama.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s