Miks inimesed ostavad šokolaadi?*

Kodus istumine võib päris igavaks osutuda ja seega võtsin septembris ette alustava ettevõtja baaskursuse, samuti olen viimastel päevadel käinud kuulamas paari Tartu ettevõtlusnädala loengut. Mu mõtted flirdivad võimalusega hakata lähiaasta(te)l tekitama endale töö kõrvalt lisasissetulekut, kuid nagu tavaliselt, olen iseendale suurimaks piduriks ja seetõttu käin pigem aktiivselt kuulamas ja kaasa mõtlemas, kui et hakkan hooga otsast peale. Olgu, hetkel ei ole ka kõige õigem hetk ärimaailma sisenemiseks, võin igal hetkel pooleks pudeneda ja siis on mind mõneks ajaks mujal rohkem vaja.

Viimane loeng, kuhu sattusin, oli suhteliselt ülevaatlik ettekanne turundusest, mille alguses esitati see pealkirjas kõlanud küsimus*. Miks siis šokolaadi ostetakse? On see tõesti kehakeemiline vajadus või lihtsalt halvavõitu harjumus kindlasti midagi magusat süüa? Või lihtne emotsionaalne iha “tahaks midagi head”. Šokolaadi saab osta ka kingituseks, kellelegi mulje avaldamiseks või lihtlabaseks pugemiseks. Või erinevate šokolaadiümbriste kollektsioneerimiseks. Mina võin vabalt ostu sooritada siis, kui mõni vana klassikaline maitse on uues tuunitud kuues müügile ilmunud. Võin ju mõista, et see ongi tavaline müügitrikk minusuguste lollide püüdmiseks, aga ma luban endale neil hetkedel libastuda. Šokolaad olla ju siiski osaliselt tervisele hea – stimuleerib ajutööd, heaoluhormoonide teket ning vähendab südameveresoonkonna haigustesse jäämise riski. Ning kenasse pakendisse vormitult aitab iseendale valetada. Ostame emotsioone, vaheldust, ilu ja head tunnet isegi siis, kui teame, et osa sellest võib ladestuda puusadel, tekitada sõltuvust või mõjuda halvasti näonahale. Ikka on vaja, olgugi, et saan väga hästi aru, kuidas minuga manipuleeritakse. Ise lasen.

Sellest magusast teemast ajendatuna hakkasin hoopis vastupidiselt küsima: miks müüa? Miks on vaja leiutada mingi toode või teenus, mida (lähi)maailmale pakkuda ja seejärel, arvestades Eesti väikeettevõtjate (edu)lugusid, ots otsaga kokku tulla? Kindlasti annab see eneseteostuse, kuid kuna meie turg on nii väike ja nii tihe, siis peab pakutav olema midagi erakordset. Ise peab olema midagi erakordset. Kas peab? Või piisab sellest, kui alustada vaikselt otsast ja loota, et just selles kohas ja nendele inimestele on sinu asi vajalik või vähemalt piisavalt huvipakkuv, et seda lähemalt uurida. Igatahes mõjus see loeng ühelt poolt inspireerimise asemel kuidagi demotiveerivalt, sest kõik asjad maailmas on juba valmis mõeldud ja ära tehtud, kuid samas ei ole mina oma asja omal moel ja oma looga veel teinud. Kas minna edasi või panna see idee pausile? Läbikukkumine ei oleks ju ka kuidagi tore, kuigi olen seda elu jooksul nii paljudel aladel ja nii mitmetel viisidel teinud, et selle peale saaks ilmselt patendi võtta küll. Nali naljaks, kali kaljaks. Ma ikkagi mängin selle mõttega edasi ja vaatan, kuidas ideele reaalsem vorm anda.

Et siis – miks ja kuidas ja kellele müüa šokolaadi?

3 thoughts on “Miks inimesed ostavad šokolaadi?*

  1. Miks müüa šokolaadi küsimus ei ole minu meelest siin kohane. See oleks umbes sama, et miks käia tööl? No käiakse, sest kuidagi on vaja ellu jääda. Muidugi on tore ka ennast teostada, aga põhiline eesmärk on ikkagi raha teenimine ja ellu jäämine. Isegi arstid saavad töö eest palka. Neile juhtumisi lihtsalt meeldib eriala, mille praktiseerimise käigus saab inimesi päästa. Ilma rahata vaevalt keegi igapäevaselt “päästma” läheks. Heategevus on üks asi, aga töö teine. Kui šokolaadi müümise motiiviks on miski muu kui äri tegemine, siis ilmselt on müüja ise juba nii rikas, et tööd pole äraelamiseks vaja teha.

    Nüüd aga päriselt küsimus, millele turunduse tegemiseks vastata tuleb – mille poolest sinu šokolaad teistest šokolaadidest erineb? Mismoodi selle tarbimine minu elu paremaks teeb? Sa pead selle mulle selgelt ära sõnastama. Sa pead andma käegakatsutavad põhjused, nii et ratsionaalselt kaalutledes jõuan ma järeldusele, et sinu šokolaad tõesti on pakutavatest parim. Või kui neid ratsionaalseid põhjuseid pole, siis müüma mulle lugu. Sellist lugu, millest ma tingimata tahan osa saada. Sinu šokolaad peab mulle seeläbi ihaldusväärseks muutuma. Kui pole lugu ega käekatsutavaid põhjuseid, siis ei ole sul argumente, millega mind veenda. Siis saabki vaid loota, et šokolaadi kogemata korvi poetajaid on piisavalt palju, et sa saadavast tulust ära elaksid.

    Olematute argumentidega üldiselt turundust ei tee. Ma puutun turundamisega iga päev kokku, see on mu töö. Kui tuleb klient ja tahab näiteks veebitekste (aga ka muid turundusmaterjale), kuid kui ma küsin, mis sind teistest eristab, ja ta ütleb, et mitte miski, siis… Jah, muidugi ma võin talle tekstid ära kirjutada, aga need tekstid on siis lihtsalt korrektsed, üldised ja täiesti mittemõjusad laused. Viisakas tekst, mida lugedes piinlik ei ole, aga kas ta mõne lugeja ka ära veenab…pigem mitte.

    Eristumine pole muidugi lihtne. Aga nii nagu see võib olla teadlik, võib see olla ka mitteteadlik. Sina teed oma asja nii hästi ja südamega nagu oskad, ilma et pingutatult kuidagi eriline püüaksid olla, aga sinu kliendid näevad seal midagi, mida nad mujal ei näe. Siis tuleb klientidega rääkida ja neid kuulata. Küsida tagasisidet. Võib-olla koorub see “midagi erilist” just siis välja, võib-olla teed sa seda niisuguse iseenesestmõistetavusega, et ei teadvustagi endale oma erilisust? Kui sa aga oma unikaalsuse klientide abil ära oled defineerinud, siis edaspidi saadki ennast turundades sellele rõhuda. Ja teine võimalus on siis käia konkurentide juures, maitsta kõiki šokolaade ja mõelda, mida sa tarbijana ootaksid, et teisiti tehtaks 🙂

    Miks inimesed ostavad šokolaadi küsimuse juurde tagasi tulles on minu meelest veel kaks jaotust. On asjad, mis on must have ja on asjad, mis on nice to have. Kui sa müüd must have tooteid, siis sa ei pea inimesele selgeks tegema, et tal on seda vaja. Siis sa pead lihtsalt selgeks tegema, miks ta seda, mida tal nagunii vaja on, just sinu käest ostma peaks. Nice to have toodete puhul peaks aga vastama nii sellele küsimusele, miks just sinu käest, kui ka sellele küsimusele, miks seda üldse vaja on. Šokolaad on nice to have ja seega tuleb tõesti turundussõnumeid luues ka sellele tähelepanu pöörata, miks ta peaks ostma midagi, mille tarbimine ta lõpuks paksuks võib teha 🙂

    Vabandan oma turundustargutuste pärast, ma ei ole juba ammu saanud ettevõtte blogis targutada ja noh…something’s gotta give 😀 ja üldse, ise alustasid! 😀

  2. Mul on selle “targutuse” üle ainult hea meel. Turundus on tundub minu jaoks põnev asi, kuigi olen sellega vaid natuke kokku puutunud – paar väikest koolitust ja artiklid. Kuigi koolitajal ja koolitajal ning samamoodi lugemisvaral on ilmselt suur vahe. Aga et siis õppinud ma seda ala ei ole.

    Kuna ma olen parasjagu argpüks, siis just sellepärast tõstatasin alguses küsimuse, et kas üldse teha/müüa. Sest mu jäneshing jätaks ka oma asjaga alustades alles praeguse töökoha, mille puhul mu tööandja tasuks kenasti minu eest sotsiaalmaksu ja ka minu arvele laekuks igakuiselt töötasu. Ehk siis karjuvat vajadust ettevõtjaks hakata ei ole, kuid lisaraha (ja eneseteostus ka) oleks just see nice to have, mille pärast müüa.

    Kuid jah, sellest mõttest edasi olengi küna ees, et mille poolest minu šokolaad erineb teistest. Olles üpris kriitiline, saan aru, et ilmselt olengi sedasorti üritaja, kes päriselt iseenda tootesse ei usu. Ok, tegelikult käib jutt teenusest, ning just sellisest heaoluteenusest, mida inimestel ei ole tingimata vaja, kuid mis annaks nende lastele hariva ja meelelahutusliku võimaluse vaba aja veetmiseks. Olen püüdnud seda esmapilgul toredat ideed turunduslikust aspektist paberile ja äriplaanile võluda, kuid tulemuseks ongi selline sile ja steriilne jutt, mis mind ennast kliendi olukorras õlgu kehitama paneks. Eks ma mõtlen vast üle ka, aga olen jõudnud punkti, et kuigi minu teenus on suunatud lastele (s.t. neile lastele, kel on loodusteadlikud vanemad – nii ehk naa väike sihtgrupp), siis mulle ju tegelikult kõik lapsed nii palju ei meeldigi 😀 (jätame tähelepanuta, et siinkohal räägib tulevane ema, eks ole)

    Ja nüüd siis peangi aru, et kas seda asja tasub üldse ette võtta või võiks proovida alustuseks teha üks üritus/sündmus ning vaadata seejärel tulemuste ja enesetunde pealt, kas seda oleks mõtet ja tahtmist veel korraldada. Äkki annaks tagasiside, olgu siis positiivne või negatiivne, mulle vajaliku suuna kätte. Ehk alles seejärel oskan ka ise oma šokolaadi teistest eristama hakata.

  3. Mhmh, sa oled ilmselgelt kriitiline. Aga proovima ikkagi peaks. Ma olen täpselt samasugune jänespüks, kes kardaks palgatöölt ära tulla ja üle öö ettevõtjaks hakata. Seega pooldan varianti, et ühe kannikaga istuda ühel toolil ja teisega teisel. Kui siis järsku ettevõtja toolil parasjagu ruumi tekib, saab kogu täiega sinna ringi kolida.

    Pelgalt äriplaani jaoks võib jutt olla steriilne ja sile. Seal tuleb ju mõte lihtsalt edasi anda. Turunduslikult mahlane ja ahvatlev peab jutt olema kliendiga suheldes. Antud juhul on ostjaks siis lapsevanemad. Ja selles osas on sul küll eelis, et lapsevanemad on oma laste jaoks reeglina päris paljuks valmis.

    Kui sa ei tunne end piisavalt kõva turunduskunnina, siis see on täiesti okei, alati võid eksperte appi võtta. Selleks nad ongi 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s