Alustagem Karevast.

Tere. Tulin tagaukse kaudu.
Ega palju pole öelda mul.
Tulin, kandes kaasa oma laulu:
noor ja lootustandev. Aga hull.

Minu laulus ootusi ja kahtlust.
Valu. Pihtimusi häbini.
Vaevaga see koorem kaasa mahtus.
Muuseas olen lüürik läbini.

***

Olen õigeid sõnu nii kaua otsinud, et jäigi kirjutamata. Keeruline aeg. Mitte otseselt elukorralduslikus võtmes – kolmetunniste tsüklite kaupa on võimalik elada küll. Unepuudus on kõige väiksem mure. Kuidas sel kõige kallimal uuel sõbral läheb? Siia maailma tulek oli natuke keerulisem, kui me kõik ootasime. Nüüd tuleb lihtsalt uskuda, et aja jooksul läheb mure väiksemaks ja jaksu tuleb juurde. Ma tahaksin loota, et suures osas on see minu võime asju süngemas võtmes näha ja tegelikult laabub kõik hästi. Mõnel hetkel on nii halb, et kipun vajuma musta auku. Süüdi. Kas olen? Objektiivselt vaadatuna mitte, kuid ikka jääb vahel valust hing kinni. Kuidagi on see kõik hea, millegi jaoks oli see vajalik. Üritan selle mõtte najal edasi liikuda, mõnikord isegi aitab. Üks samm korraga. Jah, peab tegutsema ja samal ajal õppima rahulikult võtma. Kõik tuleb.

2 thoughts on “

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s