Paks laps, ilus laps? Ja kaduneljapäevalikku juuksejuttu.

Ei, mitte oma või kellegi teise lapse rullidest ei taha ma rääkida. Ikka enda omadest. Enamuse eelmisest aastast ma kosusin, sest peamisteks füüsilisteks tegevusteks olid rahulikud jalutuskäigud, mis ei suutnud külmkapiukse lõgistamisest tulenevaid lisakaloreid küll kuidagi ära kulutada. See polnudki eesmärk, eesmärk oli olla mõnusalt ümmargune ja tunda elust rõõmu. Nüüd on aga olukord selline, et vähemalt kahest kolmandikust minu garderoobi sisust eraldab mind neli kilogrammi. Selga mahuvad lisaks lohvaritele (need jubemõnusad kodused dressipüksid) ka mõned kampsunid ja üks püksipaar. Mis ma teha saan, et mulle meeldis varem riideid pigem tagumiku järgi osta. Mõni kleit mahuks ka, kuid see ei ole mugav, sest vähemalt kaheksa korda päevas oleks vaja see kleit üle pea tõmmata, et tagada juurdepääs teatud kehaosadele. Nii et jah – riideid nagu on, aga selga ei mahu. Ja kui korraks hakkasin juba peaaegu mahtuma vanadesse teksadesse, siis keeras loodus kraanid kinni ja üks väike poiss muutus natuke murelikuks.

Nii ma siis olengi pisut kurb. Teen trenni, aga alla võtta ei julge, sest siis on nälg ja kisa. Trennijärgse vahepalana töötab hästi ka jäätis, kuid millegipärast kipub ta kuhjuma ikka sinna alumisele kehapoolele. Eks ma loodan, et kui ma ühel hetkel toitlustusteenust enam ei paku ja peki maha lihvida saan, siis ilmub selle alt täiuslikus vormis keha. Nojah, illusioonid.

Juustega on nii, et viimased 5-6 aastat olen neid aina pikemaks kasvatanud. Kahekümnendate keskel käisin mitu aastat ringi vähem või rohkem nudi poisipeaga, sellele perioodile eelnes omakorda pikajuukselise periood. Tundub, et mu juustel on tsüklid nagu elus ikka. Täna algas siis uuesti kahanev periood. Kaduneljapäeval soovitatakse juukseid lõigata muide vaid vanematel prouadel, kes ei raatsi liiga tihti juuksuri juures soengut uuendamas käia. Ma saan paari kuu pärast 35, nii et ulatun otsapidi sellesse kategooriasse küll. Rahagi kasutamiseks tean mitmeid teisi võimalusi. Jätsin sinna põrandale paarikümnesentimeetrised suht kopsakad salgud. Ja küll mul on kerge ja mõnus tunne! Kuigi väidetavalt pikad juuksed kaunistavad inimest, eriti naisterahvast, tundsin pikemat aega, et midagi selle soengu juures rõhub. See ei olnud enam mina. Nüüd on kuidagi elusam olla. Kas ka ilusam – las jääda igaühe enda otsustada.

Juuste pikkus on üldse selline teema, mille suhtes tavaliselt ükskõikseks ei jääda. Arvamused ja hoiakud seinast seina nii meeste kui naiste poolt. Võimalik, et suhtlen valdavalt mingi halli massiga, aga suuremale osale inimestest (ikka mõlemat sugupoolt pean silmas) meeldivad naise peas pikad juuksed rohkem. Olen elus kohanud vist kahte meest, kes on julgelt tunnistanud, et neile meeldivad lühikeste juustega naised rohkem. Kuna tegemist oli pooltuttavatega, siis ma ei otsiks sidet minu juuksepikkuse ja mulle meeldida üritamise vahel.

Kuid jah – mis kasu mingist üldise mustri leidmisest ikka on. Elatakse nii, nagu osatakse, tahetakse ja meeldib. Ja kui kellegi suhtes sümpaatia tundmine taandub juuste pikkusele, siis võib-olla ei ole see ikka päris meeldimine. Juuksed ei tee inimest kuid ometigi pani tänane käik end üle pika aja inimesena tundma.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s