Author: kapipoeet

Puusalt, süvenemata.

Hämmastav, milline kõikehõlmava mõttetuse tunne tuleb peale, kui väljas on selline ilm nagu Mati Undi „Sügisballis“. Ma ei oska ega taha näha sellises kaduvas sügises midagi ilusat. Kuid eks seal midagi siiski ole, päevad ei ole vennad. Terve hoov on täis lehti, mida keegi kunagi riisuma ei hakka, sest see ei ole tegelikult mõistlik. Riisumine … Continue reading Puusalt, süvenemata.

Muhv. Nõudmiseni.

Kui eriolukord algas, olid Teele ja Toots oma poest rebitud kuivained juba ühte kappi pannud neid eriti ärevaid aegu ootama. Kui teisest Selveri kojutarnest tualettpaber maha ununes, ajas see meedias ilmunu saatel veidi muigama küll. Kuid mis sest enam, nüüd on järgnevad poolteist kuud möödunud koduseinte vahel. Tõsi, poodi ikka satume, ühekaupa. Ei ole need … Continue reading Muhv. Nõudmiseni.

Paks laps, ilus laps? Ja kaduneljapäevalikku juuksejuttu.

Ei, mitte oma või kellegi teise lapse rullidest ei taha ma rääkida. Ikka enda omadest. Enamuse eelmisest aastast ma kosusin, sest peamisteks füüsilisteks tegevusteks olid rahulikud jalutuskäigud, mis ei suutnud külmkapiukse lõgistamisest tulenevaid lisakaloreid küll kuidagi ära kulutada. See polnudki eesmärk, eesmärk oli olla mõnusalt ümmargune ja tunda elust rõõmu. Nüüd on aga olukord selline, … Continue reading Paks laps, ilus laps? Ja kaduneljapäevalikku juuksejuttu.

Alustagem Karevast. Tere. Tulin tagaukse kaudu.Ega palju pole öelda mul.Tulin, kandes kaasa oma laulu:noor ja lootustandev. Aga hull. Minu laulus ootusi ja kahtlust.Valu. Pihtimusi häbini.Vaevaga see koorem kaasa mahtus.Muuseas olen lüürik läbini. *** Olen õigeid sõnu nii kaua otsinud, et jäigi kirjutamata. Keeruline aeg. Mitte otseselt elukorralduslikus võtmes - kolmetunniste tsüklite kaupa on võimalik elada … Continue reading

Miks inimesed ostavad šokolaadi?*

Kodus istumine võib päris igavaks osutuda ja seega võtsin septembris ette alustava ettevõtja baaskursuse, samuti olen viimastel päevadel käinud kuulamas paari Tartu ettevõtlusnädala loengut. Mu mõtted flirdivad võimalusega hakata lähiaasta(te)l tekitama endale töö kõrvalt lisasissetulekut, kuid nagu tavaliselt, olen iseendale suurimaks piduriks ja seetõttu käin pigem aktiivselt kuulamas ja kaasa mõtlemas, kui et hakkan hooga … Continue reading Miks inimesed ostavad šokolaadi?*

Kuidas kolmteist aastat juhilube teha ehk rämedalt piinlik ja pikk ülestunnistus

Ma sain septembri alguses viimaks autojuhiload tehtud. Kummaline tunne, nagu ei usukski, et see juhtunud on. See teekond on lihtsalt ebanormaalselt pikk ja konarlik olnud ning minu jaoks peitub selles protsessis tavapärasest enam eneseületust. Juhiload on tänapäeval nii elementaarne asi - juba paljudel gümnaasiumilõpetajal on sõiduoskus olemas, teist samapalju on autokoolis kahekümnendates noori. Nojah, mul … Continue reading Kuidas kolmteist aastat juhilube teha ehk rämedalt piinlik ja pikk ülestunnistus

Enesehinnagu valideerimine

Kas on nii, et enda hinda õpitakse elu jooksul õigesti hindama? Või on vale hinnang hinge nii tükkideks murdnud, et edasiminek jääbki ühel hetkel takerduma nähtamatute raudbetoonseinte taha? Hoolimata loetud raamatutest ja teraapiatundidest võib mõni pealtnäha väike, kuid ääretult oluliseks määratletud asi ikkagi nii jalust niita, et peale teki all nuuksumise ei tahagi midagi muud … Continue reading Enesehinnagu valideerimine

Veatus ja jaanipäeva lumm

Mõnikord saad sellise käkiga hakkama, et hakkad uskuma, et see killuke selget mõistust, mis veel eile sinuga kaasa jõlkus, on nüüd igaveseks kadunud. Tunnen end hetkel nii rumalalt. Nirumalt. Nirult. Mul nimelt on komme end täiesti ebavajalike hirmude tõttu kõikvõimalike mõttetute asjade peale sellisesse afektisesundisse ajada, et aju lülitub välja. Kuid kahjuks ei taipa ma … Continue reading Veatus ja jaanipäeva lumm

Laiemat pilti palun

Poodlemisest olen kirjutanud varemgi, kuid ega see protseduur minu jaoks kuidagi sujuvamaks muutunud pole. Ma lihtsalt ei oska seda, kuid samas on selleks vahel tungiv vajadus. Eriti praegusel eluhetkel, kus riidekapis riideid on, aga selga lähevad vähesed. Olukord nagu vanas mängufilmi "Suvi": "120-120-120. Proua, kuhu teeme talje?". Minu mure ei seisne tegelikult riiete suuruses, kannan … Continue reading Laiemat pilti palun

“Mis sul on kodus?”*

*"Lilled...heinamaa...päikesepaiste". Just nii vastas Arno Teelele ja just seda olen mina üritanud viimastel kuudel, nädalatel ja eriti päevadel kinnisvaraturult leida. Idee on kasvanud ja kogunenud ja võtab nüüd järjest selgemaid jooni. See ei ole lihtne otsus, kui üks vagabund on otsustanud hakata pärismaiseks. Just maiseks, sest tunnen, et linnaelu on mind juba mõnda aega väsitanud. … Continue reading “Mis sul on kodus?”*