Pontsikutest, puhkusest ja raamatutest

Viljandi südalinnas peeti kunagi pontsikukohvikut. See oli ammu enne seda aega, kui glasuursõõrikute invasioon meie kaubandusvõrku tungis. Selles kohvikus küpsetati pontsikuid külastajate silme all meeletus koguses rasvas ning enne serveerimist raputati peale raasuke tuhksuhkrut. Rasva ja süsivesikute lummav kombinatsioon...Pontsikunostalgia tabas mind eile õhtul Prismas. Kirele alandlikult andudes ostsime paki pontsikuid ja suu tihkelt saia täis, … Continue reading Pontsikutest, puhkusest ja raamatutest

Virin ja pirin ja suvi

Suveni on jäänud poolteist tundi - just täpselt siis lõpeb viimane ametlik tööpäev enne puhkust. Mis ei tähenda, et töökaid päevi edaspidi ei ole, kuid päevadesse on plaanis varasemast rohkem hingetõmbeaega mahutada. Alustasin endale aja leidmisega juba tegelikult eile - pärast hambaarstikülastust pressisin end varajasel hommikutunnil Werneri kohvikusse. Kes vähegi Tartus elanud-olnud, teavad, et hommikuti … Continue reading Virin ja pirin ja suvi

Kuidas ma kardan

Üks peatükk mu elus on lõpule jõudmas. Kaks aastat kestnud õpingutele tõmbab homne lõpueksam joone alla. Ja mul on kõhe olla. Lihtsalt - ma kardan neid lõplikke eksameid nagu tuld. See on hetk, kui sa saad teada oma väärtuse ja see ei pruugi sulle meeldida. Üleüldse ei ole lõpud minu rida. Ma oskan hästi alustada … Continue reading Kuidas ma kardan

19 last ja kuri hunt

Viisin hiljuti läbi oma esimese loodusretke lasteaia lastele. Võiks ju arvata, et lihtne ülesanne, sest no mida keerulist saab olla mudilastele loodusest rääkimises. Üldiselt olin hästi ette valmistanud - rada oli vaadatud üle nii füüsiliselt kui ma mitmed korrad mõttes, samuti olin mõelnud jooksumängule, et rüblikutel energiatase vanainimesega samale nivoole kruttida. Olin töö juurest kaasa … Continue reading 19 last ja kuri hunt

Kirjutamisest – otse ridade vahelt.

Üks mõte on minus ees ja sees pikemat aega vindunud ning ma ei ole mõistnud seda sõnadesse panna. Kõike muidugi ei peagi sõnadesse panema, aga antud hetkel on see vajalik, et väljaütlemata sõnadest paks õhk klaariks lüüa. Ja pea ka. Praeguses töökohas on mitmed mu tööülesanded seotud kirjaliku väljendusega. Postkastis orienteerumine ei ole siinkohal teema, … Continue reading Kirjutamisest – otse ridade vahelt.

Vähemalt ei ole me soliidsed

Mõne mööduja pilk võib panna tundma, et oleksid pidanud hommikul siiski natuke rohkem enda ühte tükki sättimisega vaeva nägema. Kuna viimastel hetkel marineerun vabal ajal iseenda (ja ilmselt nägemisvõime kaotanud kaaslase) koduses kastmes, siis olen liiga mugavaks muutunud. Varem oli mul viitsimist ja motivatsiooni endaga vaeva näha, kuid hetkel tahaksin lihtsalt olla. Meeldivalt lohvakates riietes … Continue reading Vähemalt ei ole me soliidsed

Kõik on alati muutumises

Mehis Heinsaar Kursaõde nägi eelmisel sessil soome keele tunnis, kuidas ma iseendaga võitlesin, et mitte klassiruumi aknast välja hüpata (olen seda gümnaasiumis teinud, tookord oli tegemist muusikaajalooga*) ning andis mulle närvide rahustamiseks kätte Mehis Heinsaare luulekogu. Jumal tänatud, terveks jäid minu sääreluud ja õpetaja samuti. Ma olen Heinsaare proosat varem natuke nuustutanud, seega täitsa võõras … Continue reading Kõik on alati muutumises

Peegelpilt

Peeglisse on keeruline vaadata, see võib tekkinud subjektitaju kõikuma, halvemal juhul suisa pikali lüüa. Maailmas, kus teesklus on elustiil ja kannatamine ajaviitevorm, ei olegi ju vast mõistlik oma sissekulunud mustriga elu muuta. Kuid siiski - kaua maskiga ei ela, see hakkab seestpoolt õõnestama. Või siis saad aru, et kui maskid ja parukad ja meetripaksune grimm … Continue reading Peegelpilt

Liigirikkuse seisukohalt on parem olla murunosija kui murunäsija

Aasta algab uute lubaduste andmisega: teen rohkem, saan rohkem, elan paremini. Aga kõike ei jõua, kõik tuleb millegi arvelt. Pettumine iseendas, pettumine süsteemis. Pettumine elus. Võib-olla just seetõttu on sel aasta esimesel kuul ilmunud mitmeid arvamusartikleid depressioonist ja läbipõlemisest. Nii Müürileht kui Sirp kajastavad teemat päris sügavalt ja toodud näited on elust enesest. Vahel tundub … Continue reading Liigirikkuse seisukohalt on parem olla murunosija kui murunäsija

See kõik algas mansetinööpidest…

Kui mul juhe kokku jookseb, põrkun varem või hiljem vastu Karevat. Ravimatu haigus, ma ei ole ju enam teismeline (hoolimata asjaolust, et käitun vahel sel viisil). Niisiis, kõigepealt Kareva. Tere. Tulin tagaukse kaudu.Ega palju pole öelda mul.Tulin, kandes kaasa oma laulu:noor ja lootustandev. Aga hull. Minu laulus ootusi ja kahtlust.Valu. Pihtimusi häbini.Vaevaga see koorem kaasa … Continue reading See kõik algas mansetinööpidest…