Laiemat pilti palun

Poodlemisest olen kirjutanud varemgi, kuid ega see protseduur minu jaoks kuidagi sujuvamaks muutunud pole. Ma lihtsalt ei oska seda, kuid samas on selleks vahel tungiv vajadus. Eriti praegusel eluhetkel, kus riidekapis riideid on, aga selga lähevad vähesed. Olukord nagu vanas mängufilmi “Suvi”: “120-120-120. Proua, kuhu teeme talje?”. Minu mure ei seisne tegelikult riiete suuruses, kannan hea meelega ka telkmantleid, pigem on jäänud väljaarenemata oskus minna shoppama n-ö. avatud silmadega: et vaatan ringi ja proovin selga, kui miski tundub meeldivat. Ma käitun alati riidepoes nagu snaiper, kel on üks sihtmärk ja kõik muu võib oma laskjat oodates rahus edasi elada. Ma lähen poodi ideega ja siis käin kõik ümberkaudsed poed läbi selle sama eseme kõige paremat versiooni otsides. Kui sihtmärgiks on mustad püksid või kreemikad kingad, siis ma ei näe siniseid uskumatult hea lõikega teksaseid või ägedaid kollaseid tenniseid. Mul on eesmärk ja ma teen parima võimaliku valiku hinda, kvaliteeti ja oma võimalusi arvesse võttes. Kuid ma ei märka teisi põnevaid ja ilusaid asju, justkui oleks silmaklapid peas. Nagu kütt, kes läheb laskma kitse ja kui põõsast ilmub välja põder, siis laseb sel tuima närviga minema jalutada. Sest ta tuli ju kitse laskma. Mõnevõrra morbiidne võrdlus ja ega jahimeestel see laskmine nii juhusepõhiselt käi, küttimiseks peab ikka piirkondlik luba ka olema.

See kõik muudab mu poodlemised muidugi väga kiireks ja efektiivseks. Ja garderoobi suhteliselt üksluiseks. Eile näiteks sisenesin poodi mõttega leida mingi vahva vanaroosa kampsun, mis uute papudega sobiks ja just täpselt kahe selles toonis esemega ma sealt ka väljusin. Ja minu arust seal poes midagi muud ei olnudki.

Selles valguses saab öelda, et disaineriks ja sisekujundajaks ma kohe kindlasti ei saa. Ma otsin ja enamasti leian tasusüsteemist kindla märgi, kindla objekti, kuid ma ei oska olemasolevale anda juurde midagi, mida algselt selles süsteemis pole. Ma olen otsekui korilane, kes leiab selle kuradi kukeseene ka liivarannast üles, kuid mustikad ja põlvekõrgused kivipuravikud jäävad märkamata ka siis, kui neile koduõuel otsa koperdan.

Kas sedasorti loovat avatud silmavaadet saab endas arendada? On sel mõtet? Või on parem kaasata endaga koos poeretkele või kodu kaunistama need, kel on sellised omadused juba loomupäraselt olemas? Kõik ei pea ju kõike oskama, aga natuke laiemat pilti võiks ju näha.

Aga ma lähen nüüd laiemat pilti teostama ja haaran poest kaasa posu akrüülvärve, millega puidust rõngaid mäkerdada. Puhkuse ajal on tegelikult tore selliseid kaudselt tööga seotud ülesandeid täita. Eriti kui ei ole pintslit vähemalt 15 aastat käes hoidnud. Teistel on võib-olla hirmus, aga peaasi, et endal tore on.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s